Hüpertensioon: põhjused, ravi, prognoos, etapid ja riski astmed

Hüpertensioon (HTN) on kardiovaskulaarsüsteemi üks levinumaid haigusi, mis mõjutab ainult ligikaudsete andmete kohaselt kolmandikku maailma elanikest. 60–65-aastaselt on üle poole elanikkonnast diagnoositud hüpertensioon. Haigus nimetatakse vaikseks tapjaks, kuna selle märgid võivad pikka aega puududa, samas kui muutused veresoonte seintes algavad juba asümptomaatilises staadiumis, suurendades tunduvalt veresoonte õnnetuste riski.

Lääne kirjanduses nimetatakse seda haigust arteriaalseks hüpertensiooniks (AH). Teised on selle formuleerimise kasutusele võtnud, ehkki nii hüpertensioon kui ka hüpertensioon on endiselt levinud.

Arteriaalse hüpertensiooni probleemile ei ole põhjustatud mitte niivõrd selle kliiniliste ilmingutega, kuivõrd aju, südame ja neerude ägedate veresoonte häirete kujul. Nende ennetamine on ravi peamine eesmärk, mille eesmärk on säilitada normaalne vererõhk (BP).

Oluline punkt on tuvastada kõik võimalikud riskifaktorid, samuti nende rolli välja selgitamine haiguse progresseerumisel. Diagnoosimisel kuvatakse seos hüpertensiooni astme ja olemasolevate riskifaktorite vahel, mis lihtsustab patsiendi seisundi ja prognoosi hindamist.

Enamiku patsientide jaoks ei tähenda diagnoosi järgsed numbrid midagi, ehkki on selge, et mida suurem on aste ja riskinäitaja, seda halvem on prognoos ja seda tõsisem patoloogia. Selles artiklis püüame aru saada, kuidas ja miks diagnoositakse üks või teine hüpertensioon ning mis põhineb komplikatsioonide riski kindlaksmääramisel.

Hüpertensiooni põhjused ja riskifaktorid

Arteriaalse hüpertensiooni põhjuseid on palju. ValitsusjuhtRääkides primaarsetest või olulistest hüpertensioonist meie jaPeame silmas juhtumit, kui siseorganite eelnevat haigust ega patoloogiat puudub. Teisisõnu, selline hüpertensioon toimub üksi, hõlmates patoloogilises protsessis teisi elundeid. Esmane hüpertensioon moodustab enam kui 90% kroonilise kõrge vererõhu juhtudest.

Primaarse hüpertensiooni peamist põhjust peetakse stressiks ja psühho-emotsionaalne ülekoormus, mis aitab kaasa aju rõhu reguleerimise kesksete mehhanismide häirimisele, siis kannatavad humoraalsed mehhanismid ja kaasatakse sihtorganeid (neerud, süda, võrkkest).

Sekundaarne hüpertensioon - teise patoloogia ilming, nii et selle põhjus on alati teada. See kaasneb neerude, südame, aju, endokriinsete häirete haigustega ja on nende jaoks teisejärguline. Pärast aluseks oleva haiguse paranemist kaob ka hüpertensioon, nii et sel juhul pole mõistlik kindlaks teha riski ja kraadi. Sümptomaatiline hüpertensioon moodustab mitte rohkem kui 10% juhtudest.

Hüpertensiooni riskifaktorid on teada ka kõigile. Kliinikus luuakse hüpertensioonikoole, mille spetsialistid edastavad elanikkonnale teavet ebasoodsate haigusseisundite kohta, mis põhjustavad hüpertensiooni. Iga terapeut või kardioloog räägib patsiendile riskidest, mis on juba registreeritud kõrge vererõhu korral.

Hüpertensiooni soodustavate tingimuste hulgas on kõige olulisemad:

1. Suitsetamine;
2. Liigne sool toidus, liigne vedeliku tarbimine;
3. Ebapiisav füüsiline aktiivsus;
4. Alkoholi kuritarvitamine;
5. Liigne kaalu ja rasva metabolismi häired;
6. Krooniline psühho-emotsionaalne ja füüsiline ülekoormus.

Kui suudame loetletud tegurid välja jätta või vähemalt proovida vähendada nende mõju tervisele, siis ei saa selliseid omadusi nagu sugu, vanus, pärilikkust muuta ja seetõttu peame nendega kokku leppima, kuid unustamata suurenevat riski.

Arteriaalse hüpertensiooni klassifitseerimine ja riskitaseme määramine

Hüpertensiooni klassifikatsioon hõlmab etapi, haiguse astme ja veresoonte õnnetuste riski taseme tuvastamist.

Haiguse staadium sõltub kliinilistest ilmingutest. Esiletõst:

• Prekliiniline etapp, kui hüpertensiooni märke pole ja patsient ei tea vererõhu suurenemist;
• Hüpertensiooni 1. etapp, kui rõhk on kõrgenenud, on kriisid võimalikud, kuid sihtorgani kahjustuste märke pole;
• 2. etapiga kaasneb sihtorganite kahjustus - müokardi hüpertroofiad, silmade võrkkesta muutused on märgatavad ja neerud kannatavad;
• 3. etapis on võimalikud löögid, müokardi isheemia, nägemise patoloogia, suurte veresoonte muutused (aordi aneurüsm, ateroskleroos).

Hüpertensiooni aste

Hüpertensiooni astme määramine on oluline riski ja prognoosi hindamisel ning põhineb rõhunäitajal. Tuleb öelda, et ka normaalsetel vererõhu väärtustel on erinev kliiniline tähtsus. Niisiis, indikaator on kuni 120/80 mm Hg. Kunst. arv optimaalne, normaalne Rõhk jääb vahemikku 120–129 mmHg. Kunst. Süstoolne ja 80-84 mm Hg. Kunst. diastoolne. Rõhunumbrid 130-139/85-89 mmHg. Kunst. on endiselt normaalsetes piirides, kuid lähenevad piirile patoloogiaga, mistõttu neid nimetatakse “väga normaalne”Ja patsiendile võib öelda, et tal on kõrge normaalne vererõhk. Neid näitajaid võib pidada eelpatoloogiaks, kuna rõhk on kõrgendatud ainult mõne millimeetrini.

Alates hetkest ulatus vererõhk 140/90 mm Hg. Kunst. Me võime juba rääkida haiguse olemasolust. Seda indikaatorit kasutatakse hüpertensiooni astme määramiseks:

• Esimene hüpertensiooni aste (diagnoosi HTN või AH 1. etapp) tähendab rõhu suurenemist vahemikus 140-159/90-99 mm Hg. Kunst.
• 2. etapi peavaluga kaasnevad numbrid 160-179/100-109 mmHg. Kunst.
• 3. etapi hüpertensiooniga on rõhk 180/100 mmHg. Kunst. ja kõrgem.

Juhtub, et süstoolsed rõhunumbrid suurenevad, ulatudes 140 mm Hg. Kunst. ja kõrgem, kuigi diastoolne väärtus on normaalväärtuste piires. Sel juhul nad räägivad isoleeritud süstoolne vorm hüpertensioon. Muudel juhtudel vastavad süstoolse ja diastoolse rõhu indikaatorid haiguse erinevatele astmetele, siis teeb arst diagnoosi suurema astme kasuks ja pole vahet, kas järeldused tehakse süstoolse või diastoolse rõhu põhjal.

Hüpertensiooni astme kõige täpsem diagnoosimine on võimalik, kui haigus esmakordselt diagnoositakse, kui ravi pole veel läbi viidud ja patsient ei ole võtnud ühtegi antihüpertensiivset ravimit. Ravi ajal langeb arvud ja kui see katkestatakse, võivad need vastupidiselt järsult suureneda, nii et kraadi ei ole enam võimalik piisavalt hinnata.

Diagnoosimisriski mõiste

Hüpertensioon on tüsistuste tõttu ohtlik. Pole saladus, et valdav enamus patsiente sureb või muutub puudega mitte kõrge vererõhu tõsiasjast, vaid ägedatest häiretest, milleni see viib.

Tserebraalsed hemorraagiad või isheemiline nekroos, müokardiinfarkt, neerupuudulikkus on kõige ohtlikumad tingimused, mida provotseerib kõrge vererõhk. Sellega seoses iga patsiendi kohta pärast põhjalikku uurimist Risk määratakse diagnoosimisel numbritega 1, 2, 3, 4.

Riski kihistumiskriteeriumid Hüpertensiooni, väliste haigusseisundite, muude haiguste ja metaboolsete häirete esinemist, sihtorganite kaasamist ning samaaegseid muutusi elundites ja süsteemides.

Prognoosi mõjutavad peamised riskifaktorid on järgmised:

1. Patsiendi vanus on 55 aastat meestel ja 65 naiste jaoks;
2. Suitsetamine;
3. Lipiidide metabolismi häired (ületab kolesterooli normi, madala tihedusega lipoproteiinide, vähenesid suure tihedusega lipiidide fraktsioonid);
4. Kardiovaskulaarse patoloogia esinemine perekonnas vastavalt naiste ja meeste jaoks alla 65 -aastaste ja 55 -aastaste vere sugulaste seas;
5. Liigne kehakaal, kui kõhu ümbermõõt ületab meestel 102 cm ja naistel 88 cm.

Loetletud tegureid peetakse peamisteks, kuid paljud hüpertensiooniga patsiendid kannatavad diabeedi, halvenenud glükoositaluvuse all, elavad istuva eluea ja neil on veres hüübimissüsteemis kõrvalekalded fibrinogeeni kontsentratsiooni suurenemise vormis. Need tegurid arvestavad täiendav, suurendades ka komplikatsioonide tõenäosust.

Sihtorganite kahjustused iseloomustavad hüpertensiooni, alates 2. etapist, ja see on oluline kriteerium, mille abil määratakse riski, seetõttu hõlmab patsiendi uurimine EKG -d, südame ultraheli, et teha kindlaks tema lihaste hüpertroofia aste, vere ja uriinitestid neerufunktsiooni indikaatorite jaoks (kreatiniin, valk).

Esiteks kannatab süda kõrge vererõhu all, mis surub veresoodadesse suurenenud jõuga. Arterite ja arterioolide muutudes suureneb nende seinad elastsuse ja luumenid spasmiliseks, järk -järgult suureneb südame koormus. Riski kihistamisel võetakse arvesse iseloomulikku tunnust müokardi hüpertroofia, mida saab kahtlustada EKG abil, saab kindlaks määrata ultraheliuuringuga.

Neerude kui sihtorgani osalust näitab kreatiniini suurenemine veres ja uriinis ning albumiini valgu välimus uriinis. Hüpertensiooni taustal ilmuvad suurte arterite seinad, aterosklerootilised naastud, mida saab tuvastada ultraheli abil (unearter, brahiotsefaalsed arterid).

Hüpertensiooni kolmas etapp toimub sellega seotud patoloogiaga, see tähendab hüpertensiooniga. Seotud haiguste hulgas on prognoosi jaoks kõige olulisemad löögid, mööduvad isheemilised rünnakud, südameinfarkt ja stenokardia, diabeedi põhjustatud nefropaatia, neerupuudulikkus, retinopaatia (võrkkesta kahjustus) hüpertensioonist tingitud.

Niisiis, lugeja mõistab ilmselt, kuidas saate isegi iseseisvalt kindlaks teha peavalu aste. See pole keeruline, peate lihtsalt rõhku mõõtma. Järgmisena võite mõelda teatud riskifaktorite olemasolule, võtta arvesse vanust, soo, laboratoorseid parameetreid, EKG andmeid, ultraheli jne. Üldiselt kõik eespool loetletud.

Näiteks vastab patsiendi vererõhk 1. etapi hüpertensioonile, kuid samal ajal kannatas ta insuldi, mis tähendab, et risk on maksimaalne - 4, isegi kui insult on peale hüpertensiooni ainus probleem. Kui rõhk vastab esimesele või teisele astmele ja ainsad riskifaktorid, mida võib märkida, on suitsetamine ja vanus üsna hea tervise taustal, siis on risk mõõdukas - 1 spl. (2 spl), risk 2.

Selleks, et selgemaks teha, mida diagnoosimise riskinäitaja tähendab, võite kokku võtta kõik väikeses tabelis. Kraadi määramisel ja ülaltoodud tegurite loendamisel saate kindlaks teha veresoonte õnnetuste ja hüpertensiooni tüsistuste riski konkreetse patsiendi jaoks. Number 1 tähendab madalat riski, 2 - mõõdukat, 3 - kõrge, 4 - väga kõrge tüsistuste oht.

Riskitegurid	BP 130-139/85-89, risk	GB (Ah) 1, risk	GB 2, risk	GB 3, risk
mitte ükski	1	2	3
1-2	1	2	2	4
Rohkem kui kolm tegurit/sihtkahjustusi/diabeeti	3	3	3	4
seotud patoloogia	4	4	4	4

Madal risk tähendab, et veresoonte õnnetuste tõenäosus ei ole rohkem kui 15%, mõõdukas - kuni 20%, kõrge risk näitab komplikatsioonide tekkimist kolmandiku selle rühma patsientidest, väga kõrge riskiga üle 30%patsientidest on vastuvõtlikud komplikatsioonidele.

Peavalu manifestatsioonid ja komplikatsioonid

Hüpertensiooni ilmingud määratakse haiguse staadiumis. Prekliinilisel perioodil tunneb patsient end hästi ja ainult tonomeetri näidud näitavad arenevat haigust.

Veresoonte muutuste ja südame edenedes ilmnevad sümptomid peavalu, nõrkuse, vähenenud jõudluse, perioodilise pearingluse, nõrgenenud nägemisteravuse kujul, vilkudes silmis “laigud”. Kõiki neid märke ei väljendata patoloogia stabiilse käigu ajal, kuid hüpertensioonilise kriisi arengu ajal muutub kliinik helgemaks:

• Tugev peavalu;
• Müra, helisemine peas või kõrvus;
• Silmade tumenemine;
• Valu südame piirkonnas;
• Hingeldus;
• Näo hüperemia;
• Elevus ja hirmutunne.

Hüpertensioonilisi kriise provotseerivad traumaatilised olukorrad, ületöötamine, stress, kohvi ja alkohoolsete jookide tarbimine, nii et juba väljakujunenud diagnoosiga patsiendid peaksid selliseid mõjusid vältima. Hüpertensioonilise kriisi taustal suureneb tüsistuste tõenäosus järsult, sealhulgas eluohtlikud:

1. Hemorraagia või ajuinfarkt;
2. Äge hüpertensioon entsefalopaatia, võib -olla ajuturse;
3. Kopsuturse;
4. Äge neerupuudulikkus;
5. Infarkt.

Kuidas vererõhku õigesti mõõta?

Kui on põhjust kahtlustada kõrget vererõhku, on esimene asi, mida spetsialist teeb, seda mõõta. Kuni viimase ajani arvati, et vererõhu arv võib tavaliselt erinevates kätes erineda, kuid nagu praktika on näidanud, on isegi erinevus 10 mm Hg. Kunst. Võib tekkida perifeersete veresoonte patoloogia tõttu, seega tuleks paremal ja vasakul kätel erinevaid rõhku ravida ettevaatusega.

Kõige usaldusväärsemate arvnäitajate saamiseks on soovitatav mõõta rõhu kolm korda iga käe lühikese ajavahemikuga, iga saadud tulemuse salvestamine. Enamikul patsientidest on kõige õigemad väärtused kõige õigemad, kuid mõnel juhul tõuseb rõhk mõõtmisest mõõtmiseni, mis ei räägi alati hüpertensiooni kasuks.

Vererõhu mõõtmiseks suur valik ja kättesaadavus võimaldavad seda kodus paljudes inimestes jälgida. Tavaliselt on hüpertensiooniga patsientidel kodus, käes, nii et kui nende tervis halveneb, saavad nad kohe vererõhku mõõta. Väärib märkimist, et kõikumised on võimalikud ka absoluutselt tervetel inimestel ilma hüpertensioonita, seega ei tohiks normi ühte liigset ülejääki haigus pidada ja hüpertensiooni diagnoosimiseks tuleb rõhku mõõta erinevatel aegadel, erinevates tingimustes ja korduvalt.

Hüpertensiooni diagnoosimisel peetakse põhiliseks vererõhuarvu, elektrokardiograafia andmeid ja südame auskultingu tulemusi. Kuulamisel on võimalik tuvastada müra, suurenenud toone ja rütmihäireid. Teisest etapist alates ilmub EKG südame vasakul servas stressi tunnuseid.

Hüpertensiooni ravi

Kõrge vererõhu korrigeerimiseks on välja töötatud raviskeemid, mis hõlmavad erinevate rühmade ravimeid ja erinevaid toimemehhanisme. Nende kombinatsiooni ja annuse valib arst eraldi Võttes arvesse etappi, samaaegset patoloogiat ja hüpertensiooni reageerimist konkreetsele ravimile. Pärast hüpertensiooni diagnoosimist ja enne ravimite ravi alustamist soovitab arst mitte-ravimmeetmeid, mis suurendavad märkimisväärselt farmakoloogiliste ravimite tõhusust, ja võimaldab teil mõnikord vähendada ravimite annust või hülgada vähemalt osa neist.

Esiteks on soovitatav normaliseerida režiim, kõrvaldada stress ja tagada füüsiline aktiivsus. Dieedi eesmärk on vähendada soola ja vedeliku tarbimist, kõrvaldades alkoholi, kohvi ja jooke ning närvisüsteemi stimuleerivaid aineid. Kui olete ülekaaluline, peaksite piirama kaloreid ja vältima rasvaseid, jahu, praetud ja vürtsikaid toite.

Ravimi mittekuuluvate mõõtmete hüpertensiooni algfaasis võib olla nii hea mõju, et ravimite väljakirjutamise vajadus pole enam vajalik. Kui need meetmed ei tööta, kirjutab arst välja sobivad ravimid.

Hüpertensiooni raviks pole mitte ainult vererõhu vähendamine, vaid ka võimaluse korral selle põhjuse kõrvaldamine.

Hüpertensiooni raviks kasutatakse traditsiooniliselt järgmiste rühmade antihüpertensiivseid ravimeid:

• Diureetikumid;
• Angiotensiin II retseptori antagonistid;
• AKE inhibiitorid;
• Adrenergilised blokaatorid;
• Kaltsiumikanali blokeerijad.

Igal aastal kasvab vererõhku vähendavate ravimite loetelu ning muutub samal ajal tõhusamaks ja ohutumaks, vähem kõrvaltoimeid. Teraapia alustamisel on üks ravim välja kirjutatud minimaalses annuses; Kui see on ebaefektiivne, saab seda suurendada. Kui haigus progresseerub ja rõhk ei püsi vastuvõetavate väärtustega, lisatakse esimesele ravimile veel üks erineva rühma ravim. Kliinilised vaatlused näitavad, et mõju on kombineeritud raviga parem kui ühe ravimi maksimaalse koguse väljakirjutamisel.

Ravirežiimi valimisel on oluline vähendada veresoonte tüsistuste riski. Seega on märgitud, et mõnel kombinatsioonil on organitele selgem "kaitsev" mõju, teised aga võimaldavad survet paremini kontrollida. Sellistel juhtudel eelistavad eksperdid ravimite kombinatsiooni, mis vähendab komplikatsioonide tõenäosust, isegi kui vererõhul on igapäevaseid kõikumisi.

Mõnel juhul on vaja arvestada kaasneva patoloogiaga, mis kohandab peavalu ravirežiime. Näiteks on eesnäärme adenoomiga meestele ette nähtud alfa-blokaatoritele, mida ei soovitata pidevaks kasutamiseks vererõhu vähendamiseks teistel patsientidel.

Kõige laialdasemalt kasutatavad AKE inhibiitorid, kaltsiumikanali blokaatorite blokeerijad mis on ette nähtud nii noortele kui ka eakatele patsientidele, koos samaaegsete haigustega või ilma, diureetikumid, sartaanid. Nendes rühmades olevad ravimid sobivad esialgseks raviks, mida saab seejärel täiendada erineva koostisega kolmanda ravimiga.

AKE inhibiitorid vähendavad vererõhku ja neil on samal ajal neerudele ja müokardile kaitsev toime. Neid on eelistatavad noortel patsientidel, hormonaalseid rasestumisvastaseid vahendeid, diabeedi ja vanemate patsientide jaoks.

Direetics Mitte vähem populaarne. Kõrvaltoimete vähendamiseks kombineeritakse need AKE inhibiitoritega, mõnikord “ühes tabletis”.

Beetaversioonid ei ole hüpertensiooni prioriteetsed rühmad, vaid on tõhusad südame patoloogia - südamepuudulikkuse, tahhükardia, pärgarterihaiguse korral.

Kaltsiumikanali blokeerijad Sageli on koos AKE inhibiitoritega kombinatsioonis eriti head bronhide astma jaoks koos hüpertensiooniga, kuna need ei põhjusta bronhospasmi.

Angiotensiini retseptori antagonistid - Hüpertensiooni jaoks kõige paremini välja kirjutatud ravimite rühm. Need vähendavad tõhusalt vererõhku ega põhjusta köhimist nagu paljud AKE inhibiitorid. Kuid Ameerikas on need eriti levinud, kuna Alzheimeri tõve riski väheneb 40%.

Hüpertensiooni ravimisel on oluline mitte ainult tõhusat raviskeemi valida, vaid ka ravimeid võtta pikka aega, isegi kogu eluks. Paljud patsiendid usuvad, et kui rõhk jõuab normaalse tasemeni, saab ravi peatada, kuid nad haaravad pillid kriisi ajal. On teada, et antihüpertensiivsete ravimite süstemaatiline kasutamine on tervisele veelgi kahjulikum kui ravi täielik puudumine, seetõttu on patsiendi teavitamine ravi kestusest arsti üks olulisi ülesandeid.